Möödunud suvest meenub mulle kaunis päikeseküllane suvepäev! Olin teki heinamaale laotanud, hein oli kõrge ja meeldivalt lõhnav, päike silitas mu paljaid õlgu ja .....ja seal ma siis õppisin kudumist. Seal Järvamaal, kuhu mu ema on alati tagasi soovinud ja minulgi on sääl väga hea olla. Just seal sain ma selgeks kudumise, kus lõng jookseb varrastele üle paremakäe nimetissõrme! Mulle tundub, et nii on ainuõige kududa! Minu vanaema kudus nii, ema koob nii ja mine tea ehk hakkab ka minu pisike Ann nii kuduma. Mulle meeldis lapsena seda vaadata, kui ema oma konksus näpuga vibutas, ma ei saanud aru kuis ta oskab. Oli teisgi asju. Ei jõudnud ma oma ema tarkust ära imestada kui me bussi ootasime. Kuidas ta teab, et me peame just siin pool teed olema aga mitte teiselpool. Ma ei saanud sellest aru..... mäletan, et mõtlesin seda.
Nüüd, kus konksutamine on selge, tunnen tõsist rõõmu kudumisest. Olid ajad, mil pidasin seda väga igavaks tegevuseks. Tore, et see enam nii ei ole!
Tegin detsembris enesele mõnusa kehakatte. Tulemus on hea, minu väikese kogemuse juures. Käiste soonikud pean uuesti tegema, käsi liigutades tunnen, et viimane rida on liiga jäigalt tehtud aga on pisike viga :)
Lõng: Novita 7 Veljestä Bröder
Vardad: 4mm
Kududes sai mulle selgeks, et edasine elu ilma alljärgnevate vidinateta pole mõeldav :) ja nii need meisterdada tuligi.
Silmusemarkerid
Ja üks võlg! Ann sai juba suvel endale kauni mütsi. Olen tahtnud sellega juba ammu eputada aga ma ei osanud panna linki tegija blogisse.
Ilutegija on tuntud oma võrratute töödega, minge ja vaadake! Anni müts on talveks väheke õhuke aga kuna minu noor daam nõuab just seda mütsi siis, tuleb meil seda teise mütsi peal kanda :)
Mütsist ka väheke parem pilt
Lauakate, mida vaadates meenuvad mulle mu vanaemad. See mõjub kuidagi mahedalt ja soojalt, hingerahu saabub seda vaadates ja siludes.
Kuna kangast jäi üle alustasin laualina, alustasin ja siis see vedeles kapis kuni eilseni, ju siis oli tema aeg kätte jõudnud. Sai teine selline jõululine, tehes puges hinge mõnus jõuluärevus ...nii mõnus, et unustasin isadepäeva. Mees tuli poest kommidega, ma tänasin Teda viisakalt, pistsin pooled maiused põske ja õmblesin edasi, ei mina vihjest aru saanud:( VABANDUST!!!!!!!
Ohutuks kokkamiseks!
KOHUSTUS
Töö mis TULEB valmis teha, jope pojale. Materjalid on olemas aga soov teha puudub. Ma tean, et see tuleb ruttu valmis teha, egas külmapoisid marsil ela.
PIINLIK
See on teine kampsun mis minu varrastelt maha saab kootud, see ei ole piinlik! Olen seda teinud poolteis aastat, vot see on piinlik! Vaatamata sellele olen uhkusest kummis ja olen veendunud, et juba sel aastal saab minu kaasa seda trööpama hakata:)
Selleks aastaks on see möödanik. Nüüd on kõikjal vaid pori, tuul, vihm... Aga egas ma kurda, olen sellega jõudnud harjuda, et meil siin on sedapsi. Õiged eestlased ei märkagi seda, kui sopp üle kummiku hakkab voolama, see on maavara mida meil jagub kõikjale.
Minul oli au õmmelda tekk, ühele pisikesele EESTI mehele.
Kui ma oma tööd vahetult peale valmimist vaatasin, ei tekitanud see rõõmu, olin vist väheke väsinud, kuna tegin seda oma pisikeste eestlaste kõrvalt. Kui oli aega polnud ideid ja ideede tekkides puudus võimalus teha ja järiekordseks vabaks momendiks tundusid kõik mõted juba igavatena :) Nüüd kus olen rahunenud ja seda seedinud leian, et tulem on vahva.
Tore eesti pere läheb poodi kama ja kalja ostma:)
